Hakkasin Felicityt päris otsast peale vaatama. Maailma parim äratundmine kunagistes mälestustes (üheksakümnendad!), samas nii palju uut ja võibolla esimest korda mõistmist, sest esimene osa algab koolilõpust ja ülikooli valikuga, mida kunagi varem ei omanud sellist tähendust nagu nüüd. Mis on naljakas, isegi üks mu esimesi armastusi on Felicityst, Scott Speedman, siis tuleb välja, et ta võtab siiani jalust nõrgaks..
Mõnus mõnus mõnus