Nutikas lutikas laenas suusad,
rajale läks, kus liuglevad tuusad.
Nutikas lutikas laenas määret,
pindega mässis mõlemad sääred.

Nutikas lutikas laenas tokid,
laenas jalga villased sokid.
Laenas mütsi ja tõmbas pähe,
siis alles ütles: ah, ei lähe.

Nutikas lutikas liugu lõi jääl,
nahk sai tal märjaks ja ära läks hääl.
Järgmisel hommikul oligi tumm.
Kõht aga paistetas suureks kui trumm.

Nutikas lutikas küpsetaks keeksi,
nutikas lutikas muud vist ei teekski.
Kütaks pliiti ja küpsetaks kooki,
pühade ajal teeks ingverijooki.

Nutikas lutikas armastas kööki,
poolele linnale vaaritaks sööki.
Aga ei ole siin linnas tal lööki,
ei anta korterit, ei ole kööki.

Nutikas lutikas armastab elu.
Armastab mõnikord mängu ja melu.
Nutikas lutikas laulma ei lähe,
kuidas see armastus lööb talle pähe.

Hando Runnel