Mul on praegusest päris oma internet päris vaba ligipääsuga. Ma kujutaks ette pehmet lumesadu hämaruses akna taga, sooja tekki, tassi teed, prantsusekeelset muusikat taustaks ja internetttti.
Aga mitte see polnud oluline. Vaid, et ma taipasin nüüd, kus mul neid veel 2 jäänud on, millega üldse tegemist on - vaheaeg: see taotleb seda tõelist vaimset puhkust, et sa saaksid korraks kõikkõik ära unustada ja tegeleda ei millegagi või iseendaga või oma hobiga või näha inimesi enda ümber. See on ükskõik, peaasi, et ei midagi kohustuse taolist. Ja seekord see täielikult õnnestus, ilma, et ma seda isegi plaaninud oleks. Roosade prillide klaas pidi ikka erakordselt paks olema, kui isegi väikesi koduseid ülesandeid tehes ei ühendanud ma ära selle väärtuse tegelikkusega. Aeg kulges ja iga hetk oli Hetk. Nii nagu see peakski olema. Veider. Nüüd on argipäev tagasi, ohja