Ma ei taha tulla linna, ma ei taha saada kõnesid, ma ei taha inimesi siit näha.

Ma ei taha isegi diskovälist muusikat.
See on nii tüüpiline olek - juba üheksas kord. Karepa laager on midagi lummavat, millest ei suuda lahti lasta. Seekord sai küll täiesti uue tähenduse, ma ei suhtunud sellesse enam nii "laagrisse" nagu varem, aga see ei muutnud midagi, olen nagunii leppinud välja kasvamise teemaga. Kõik oli isegi veel õigem. Sõltumatu ja piiranguteta, nautida iga hetke nagu ei kunagi varem - see on meeletu kvaliteetaeg. Ja ümber lülitumine.
Meil oli kahepeale terve teine korrus, mis sisaldas oma vannituba, magamistuba, koosolekuruumi (hea radikaga!) ja SuperLounge'i - kinniehitatud veranda merevaatega ja voodi padjakuhjaga. Olgugi, et suurem seltskond jõudis sinna alles viimane varahommik ja et päikesetõus rannaliivalt oli siiski etem.

B says:
oh maria
B says:
mis saab
B says:
ma olen blogiga hädas
B says:
ma ei anna seda mitte kudiagi edasi
B says:
aga meie ju teame, kuidas see oli, eks?
Maria [ecstasy] says:
sellepärast ma ei räägigi mitte midagi mitte kellelegi karepast.


Ja ta mõistab mind täielikult.
Ma ei tahaks teada, mis ma oleksin ilma sinuta, Maria. Sa oled see, mille rütmis ma hingan.