Eile oli Minu-esimene-Kolumbuse-salsa. See oli loomulikult teistsugune, kui ma ette kujutasin. Ja mulle meeldis, väga. Nii väga, et ma olin sunnitud helistama koju ja kauplema endale lisaaega. Sellel olid loomikult kõrvalpõhjused (Mammu ja Jasper kes ähvardasid ise helistada), aga muidu oli ikkagi superluks. Ma hakkan juba aimu saama, kes ikkagi on ainult meie trenni oma ja kes käib kuskil mujal ka.

Mul tuli eile meelde, et ma pidin lakke kuldse päikese maalima, aga isa on selle vist unustanud. Kahju täitsa, see sobiks sinna.