Tänasest on Tartu Kunstimuuseumi avatud näitus "Ruum minu ümber". Ehk siis kõikvõimalikke interjöörmaale, figuuridega ja ilma, värvituubide ja gloobustega, aga ka granaatõuntega.

Tegin ühe pildi ka. See on pallaslase Valerian Loigi töö "Vana ateljee" (1962). Väga toredalt detailne, päriselt veel selgem ja huvitavam. Käisin näitusel oma sakslasega ja me tegime kokkuleppe valida välja kaks lemmiktööd. Ma olen ausalt öeldes üpris võimetu mitte-valima mõnd Villem Ormissoni tööd, kui see on näitusel olemas. Ja seal, jah, muidugi oli üks teos ka. See oli imetore. Ja üks Karl Pärsimäe daam diivanil, kes kandis lillasid sukki, rohelist käevõru ja kollast kella, oli ka väga võluv. Pilti ei teinud, minge vaadake ise. Näitus on avatud pea suve lõpuni.

Mu õppejõud ütles, et kui ta oli väike ja talt küsiti, mis temast suurena saab, siis ta vastas, et ta tahab tegeleda ilusate piltide vaatamisega.  Ja see osutuski võimalikuks.
Tuli meelde, kuna minu enda koostatav töö koosneb suuresti piltide (fotode, jooniste) vaatamisest, ja see tõesti on nii vahva!

Nõudke ja tarvitage ainult iluduseseepi "Ideaal"! Ilu võidab alati!
(Reklaam ajalehest Odamees, 1925.)

Nõukogude futuoaas Tartu polikliinikus. Muljetavaldav

Wilhelm Neumann, baltisaksa ajaloolane ja kunstitundja võrdleb balti kunsti põllulillega. Päris armas

Sulgpall

Tuleb kiirelt emotsiooni jagada, enne kui see ära lahtub. Nimelt, sattusin vana sulgpallisemu ja tema sõpradega täna väljakule. Esimesed 3-5 lööki olid täpselt nii kehvad kui aimata võis, AGA sealt edasi läks juba üllatavalt puhtaks. Ja oooooohhh, see tunne, kui saad pallile õige vindi sisse.... Adrenaliin, tahe võita - emotsioonid mis on olnud kuskile alla lükatud.
Tahaks veel

Sattusin praegu olukorda, kus tuli eesti keeles seletada Tartu kaubamaja asukohta. Kuna tegemist on linna absoluutses südamikus oleva hoonega, siis tekkis mul peas raskus ja välja kukkus see umbes selliselt, et "noh, see valge kast..seal". Aga sai aru

Mina ja mu glamuurne raamatukoguelu, vol 2

Elgini marmorist

Elgini marmori all mõistetakse Ateena akropoli marmorskulptuure (seal hulgas panteoni friis), mille lord Elgin viis 19.sajandi alguses Inglismaale, kus ta müüs need Briti Muuseumile. 

Elgini marmor on seal endiselt, ja seejuures vägagi kesksel kohal, sest panteoni 160 meetrit pikk friis on Lääne kunsti üheks alustaladest. Kuid nagu Lääne-Euroopa suurte kunstimuuseumidega ikka, on nende eksponaadid kogutud tänapäeva mõistes ebaausalt ja ajal, mil kolonialistidel oli üpris vaba voli võileivahinda kohalikule ninamehele makstes pärandit minema tassida.

Nüüd hiljem on see muidugi probleeme tekitanud ja teoseid on tagasi nõutud. Mõni ese on loovutatud ka, kuid Elgini marmoritega on lugu keerulisem.

Kreeka hakkas marmorit tagasi taotlema kohe peale iseseisvuse taastamist. Et midagi ei laabunud, seoti teema 2004 Ateena olümpiamängudega (Parthenon 2004), aga ka see ei mõjunud brittide südametunnistusele ja nüüdsest on liikumise nimi tähtajatult Reunite the Parthenon. Samas veidi guugeldades näeb, et sama eesmärgiga petitsioone on mitmeid.

 

Briti valitsus kinnitab, et Elginil oli leping tollase võimuga - Ottomanide impeeriumiga ja vahetus toimus seaduspäraselt. Irooniline, et legitiimsus asetatakse Kreeka peamisele vaenlasele, mis ilmselt suhete parandamisele kaasa ei aita. Omaette lugu on ka olnud nende hoiustamisega - küll on mõnel geeniusel tulnud pähe neid ilusaks valgeks nühkida (värvida?), küll puuduvaid osasid juurde voolida. Õnneks jõuti mõlemal juhul võrdlemisi kiiresti jaole ja aktsioonid jäid pooleli.

Ja see ei ole, nagu Kreekal poleks neid kuskile panna (ei lööks ju panteoni külge tagasi), ei, neil on üpris tutikas Akropoli muuseum Ateenas, avatud 2009. Käisin seal ka ise. Puuduvad lülid on üpris teatraalselt ära märgitud ja eks see on ka arusaadav - kreeklastel on viimasel ajal olnud arusaam, et Euroopa teeb neile liiga. 

 

See postitus mõjub võibolla kallutatult, aga tegelikult pole ma kuskile alla kirjutanud ja üldse vist puudub põhjapanev arvamus. UK positsiooni ilmestamiseks lihtsalt ei leidnud head pilti (ega argumenti). Ja pealegi, ma käin hea meelega Louvre'is ja muudes mammutmuusemides. Briti muuseumisse pole veel jõudnud.

Karta on, et kui Kreeka ka peaks oma tahtmise mingi ime läbi saama, ärkavad ka kõik teised, kes leiavad õiguse ühele, teisele, kolmandale eksponaadile.

Mu selle esimeseks kunstiteemaliseks postituseks oleks, uskumatu-uskumatu (ma tean).. - installatsioon! Aga väga lahe see-eest, ja ilus. Ja katsutav. Autor on Korea päritolu, kuid USA's tegutsev kunstnik Soo Sunny Park. Teose nimi on  "Unwoved Light" ja see valmis eelmine aasta.

Miks see mulle meeldib, on asjaolu, et erinevalt paljudest installatsioonidest ei ole see ei ruumi ega valguse suhtes nõudlik. Lisaks on ta täiesti säilitatav, teisaldatav, muudetav (ilma et üldmulje ise muutuks). Ja noh, ilus! Paneks endagi tuppa üles :)

Ülespanekust on video ka olemas: http://vimeo.com/66687430

Paar üksikut päeva on jäänud, ma arvan, et on aeg järgmise aasta lubadused ära teha. Vaatasin 2014 eesmärgid üle ja no pole paha üldse, päris paljudele sai linnukese juurde märkida. Üleüldse võib lõppeva aastaga rahule jääda, kuna sai oma mugavustsoonist mitu korda välja tuldud ja selle üle olen uhke.

Niisiis, 2015. Omandan kraadi!! Lõpuks!! Oleks aeg. Trenniga jätkan samamoodi (äkki kunagi suudan jooksuga 10km piirile jõuda, või 6km 30min sisse mahutada... See on ikka väga aeglane progress olnud..). Veebruaris saab aasta regulaarset käimist, uuest aastast parandan õhtust toitumist. Lisaks ütleks jooga, aga piirdun kätelseisuga.

Teen ära praktika, käin ära oma armsas Pariisis, saan üle oma kampsuni fetishist (see vist häirib sind, J?) ja käin rohkem looduses. Rohkem olulist hetkel ei meenu.

Pühade aeg, istun üksinda tööl, pole veel kellelegi kasulikki olnud, ehkki 4 tundi juba täis tiksunud. Sattusin siis miski huvitava akadeemilise keskkonna peale, mis peale väga pikka ja väsitavat 'registreerimist-leia sõbrad-märgi huvid' etappi andis ligipääsu väga põhjalikule ülevaatele Niguliste kiriku altarist (millele ma olin algusest peale google'ist alustades sihtinud). Tekkinud elevus tõi hea tunde sisse, vast ikka sattusin õige eriala peale, kuigi selliseid eksistentsiaalseid mõtteid pole juba ammu mõlgutanud, igaks juhuks, on tundunud, et ei tasu nagu hästi.

Häid pühi

Post scripta. Juhtumisi tekkis praegu (seejuures täiesti spontaanselt) idee, et võikski kord nädalas mõne kunstiga seonduva postituse valmistada. Õpiksin kirjutama ja väljendama, sest teatavasti kipuvad mul tegusõnad lause lõppu jääma, mida just heaks tavaks lugeda ei saa. Uusaasta lubaduse kohta päris hulljulge ja aheldav idee ja kevadel ilmselt (olude sunnil) Põltsamaa teemalisem. Saab siis näha, loodan mõistvat suhtumist, aitäh.

-B

Jajaa, endale teeb ka nalja kui läägeks see väljanägemine siin läks, aga tuli tuju. Õues sajab vihma, istun tööl ja mõttekäik oli umbes selline, et kas paneks blogi kinni või prooviks mingit uut lähenemist. Ja siin on vastus

Enne teadusfilosoofiasse sukeldumist polnud mul aimugi, et ainuüksi küsimus "mis on teadus" võib osutuda suureks probleemiks. Klassikaline "ma tean, et ma midagi ei tea" moment

Kuuajase vahega sattusin 12h jalgadelt olevalt töölt 12h istuvale, ja noo, viimane on muide raskem.

Narciso Rodriguez

Narciso Rodriguez oleks ilmselt mu lemmikdisainer (Vera Wangi kõrval muidugi), kui mul selline oleks. Aga võibolla nüüd ongi, sest kui ükspäev mingit reklaamlehte vaatama jäin  ja seal tema uus parfüüm "NARCISO" vastu vaatas, siis oli selge, et nii täiuslikku disaini pole enne näinud ühel parfüümipudelil.
Huvitav, kuidas lõhnab?

2014 folgipärl

Ma sain läätsed silma! Huvitav kas õhtul saan ära ka..

Läänemaa

Kui ma aru sain, et ma oleksin kaitsnud kraadi oma vanemate pulma-aastapäeval, siis tuju läks üsna kehvaks. Oleks ju võinud