Ma olen seda enda "täiskasvanu" oleku tajumist nüüd ikka veeretanud ja harjutanud. Olen näiteks jõudnud sinnamaale, et mind siiralt häirib kui võõras inimene sinatab, nüüd juurdlen probleemidega  kas avada kogumishoius ja milline tolmuimeja oleks sobiv. Aga samas, see ei ole ju tegelikult midagi täiskasvanute maailmas, arvestades et sõbrad on pere loomas, viivad oma kasse loomaarsti juurde ja soetavad kinnisvara või uut autot. Seda arvestades olen ma ikka endiselt täitsa titt.

ai kui tore

Spice Mouse - Kevadtants

näen et kevad ei sa tule
veel on aega mõtelda
kastist välja kasti sisse
juuksed lendavad
vaata et sa homme ei tule
külla minule 
kui 
küpseks saan siis räägime

Vaevu püstiseisvas joobeastmes võõras kõnetas õhtusel Tartu tänaval nii kenasti, et seda naeratust maha pühkidaei tahagi.

Lõbus tsitaat Jüri Kuuskemaalt, aastast 1981:

"Naljalt keegi ei lähe kohvikusse arhiktektuuri vaatama, .."

Et meil neid mõisaid siin üle tuhande on olnud, siis siiani tuleb ikka väga suuri üllatusi ette. Guugeldage näiteks Neeruti mõisa, päris erakordne, kas pole?

Poliitikast kunstis

Ajaleht Sirp ja Vasar 15.september 1960:

Ja siis ajaleht Postimees 5.aprill 2016:

"Eelmisel aastal 56. Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindanud näitus jutustab ajalookäsitluses seni jutustamata jäänud loo Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodi repressioonidest geidele."
http://kultuur.postimees.ee/3644109/okupatsioonide-muuseumis-avatakse-geinaitus

Vot selline tore võrdlus, sõnu vist polegi vaja.

Komistasin kena luuletuse otsa, ei teagi, kas on Juhan Liivilt või üldsegi mitte. Siin ta igatahes on, sobib kiiresse novembrisse küll.

Palju on maailmas nutetud nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega talusid
palju on rõõme ja palju on valusid.

Vähe on maailmas mõtete sarnasust,
tõelisi tundeid ja igavest armastust.
Vähe on päikest põhjamaa suvedes,
vähe on aega, vähe värve on unedes.

Vähest saab palju, kui elu hinnata,
kui oma tundeid tuulde ei pillata.
Vähest saab palju, kui virinat trotsides
valedest möödume tõdesid trotsides.

Suur etapp! Viskasin nädalavahetusel Tallinnas kodus olles ära oma füüsika kahted ja kolmed, lisaks ühiskonna eksamiks valmistumise mapid ja raske südamega ka saksakeelsed filmiarvustused (vau, Brita, mis uhke sõnavara sul olnud on). Aga see pole veel kõik, lisaks läks 2 kilekotti tekstiili ära viskamisele ja 3 kilekotti uuele ringile (saan Humanast tagasi osta kui vaja). Ja ka see pole veel kõik. Võtsin seintelt kõik pildid-plakatid-fotod ja sellega oli asi ametlik. See ei ole enam minu tuba. Voodi kolib, tapeet vahetub ja varsti saan olla kodus see külaline, kes välivoodiga köögis on. Alles pärast mõltesin et aga tegelt oleks ju võinud oma toast veel pilti teha.
Ja noh, huvitav on veel see ka, et minu tuba otsustati likvideerida just nüüd, nüüd kus ma ise ka üksi kolisin ja Tallinna kodu eriti armsaks muutus (kodused söögid!). Aga no see selleks, ma ei ole tegelikult kurb.

Ma tunnen õrnust nähes eksirada
kuid ma ei tea, mis mul on teha vaja.
Maailma mitmekülgsus rõhub nagu müür
ma igatsen, et käpa all mul oleks -
oleks kindel tüür!

M. Kalkun/ T. Jansson

Üheskoos uurisid nad sulerüüd. Lähedalt paistis selles loendamatu hulk värve ja nüansse. Kui lind laulis, kerkisid seljasuled nii, et lasuursinine tumenes peaaegu mustaks.
Kahjuks, ütles Schindler, on see saavutamatu.
Ja Pollack nõustus: selles seisnes kunsti nõrkus ja piiratus, paberil või lõuendil püsimise või kinnitumisega tekkis ehtsus ja kestus, mis näis piirnevat surma ja igavikuga. Samal ajal oli ju selles ka kunsti peamine eelis tegeliku ees: kõigutamatus. Samalaadne kunst nagu aara sulerüü ei olnud mõeldav. Võib-olla isegi mitte soovitatav.

Torgny Lindgren "Värvi-Piltide vees".

Huvitav moment. Kolmandat päeva on telefoni aku tühi, laadijat pole ja millegipärast jäi ka käekell seisma. Minu toas ei ole kella, suures toas on antiikne kell mida peab iga päev üles keerama ja noh, seega seisab. Aga õnneks on arvuti ja köögikell. Väljas käies otsin pilguga, näiteks on väga tänuväärseks osutunud ühistranspordi oranzid valideerimismasinad. Küsin tänaval inimestel kella, kui kindlaks määratud kokkusaamine on. Saab hakkama. Ainult äratuskellast on suur puudus.

MIDA SUVEGA PEALE HAKATA?
Minna Kumusse, muidugi. Viiendalt korruselt leiab väga lõbusa näituse, nimelt Marko Mäetamme koomiksilaadse väljapaneku ja ma polnud üldse ainuke kes seal itsitas. Nii mitugi ruumilahendust pakuvad peaaegu sürreaalset kogemust, nii et soovitan minna üksi.

Paberitega

Kae nalja. Mõtlesin, et huvitav kas siia blogisse mu kaitsemine ka mingil kujul jõuab ja siis tundus juba, et tühja ka, ega vist ei jõua. Praegune kiri natuke muutis seda asja.
Aga algusest, kaitsesin eile edukalt oma bakalaureusetöö. Panin veel hommikul igasugu "talismanid" selga-kaela-sõrme (a la seelik, millega kaitsesin saksa Sprachdiplomil suulist eksamit, üheksanda klassi lõpetamisel õe kingitud sõrmus, J sõrmus, ristiema kell) ja noh, läkski hästi.
Ja siis  - dum-dum-dum -  täna saan kirja, et minu töö teemal, kuid laiemalt ilmub Tallinnas koguteos ja kas mu töö on juba netis üleval, et saaks vajadusel tsiteerida.
Feels good.

Tänasest on Tartu Kunstimuuseumi avatud näitus "Ruum minu ümber". Ehk siis kõikvõimalikke interjöörmaale, figuuridega ja ilma, värvituubide ja gloobustega, aga ka granaatõuntega.

Tegin ühe pildi ka. See on pallaslase Valerian Loigi töö "Vana ateljee" (1962). Väga toredalt detailne, päriselt veel selgem ja huvitavam. Käisin näitusel oma sakslasega ja me tegime kokkuleppe valida välja kaks lemmiktööd. Ma olen ausalt öeldes üpris võimetu mitte-valima mõnd Villem Ormissoni tööd, kui see on näitusel olemas. Ja seal, jah, muidugi oli üks teos ka. See oli imetore. Ja üks Karl Pärsimäe daam diivanil, kes kandis lillasid sukki, rohelist käevõru ja kollast kella, oli ka väga võluv. Pilti ei teinud, minge vaadake ise. Näitus on avatud pea suve lõpuni.

Mu õppejõud ütles, et kui ta oli väike ja talt küsiti, mis temast suurena saab, siis ta vastas, et ta tahab tegeleda ilusate piltide vaatamisega.  Ja see osutuski võimalikuks.
Tuli meelde, kuna minu enda koostatav töö koosneb suuresti piltide (fotode, jooniste) vaatamisest, ja see tõesti on nii vahva!

Nõudke ja tarvitage ainult iluduseseepi "Ideaal"! Ilu võidab alati!
(Reklaam ajalehest Odamees, 1925.)

Nõukogude futuoaas Tartu polikliinikus. Muljetavaldav

Wilhelm Neumann, baltisaksa ajaloolane ja kunstitundja võrdleb balti kunsti põllulillega. Päris armas

Sulgpall

Tuleb kiirelt emotsiooni jagada, enne kui see ära lahtub. Nimelt, sattusin vana sulgpallisemu ja tema sõpradega täna väljakule. Esimesed 3-5 lööki olid täpselt nii kehvad kui aimata võis, AGA sealt edasi läks juba üllatavalt puhtaks. Ja oooooohhh, see tunne, kui saad pallile õige vindi sisse.... Adrenaliin, tahe võita - emotsioonid mis on olnud kuskile alla lükatud.
Tahaks veel