Komistasin kena luuletuse otsa, ei teagi, kas on Juhan Liivilt või üldsegi mitte. Siin ta igatahes on, sobib kiiresse novembrisse küll.

Palju on maailmas nutetud nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega talusid
palju on rõõme ja palju on valusid.

Vähe on maailmas mõtete sarnasust,
tõelisi tundeid ja igavest armastust.
Vähe on päikest põhjamaa suvedes,
vähe on aega, vähe värve on unedes.

Vähest saab palju, kui elu hinnata,
kui oma tundeid tuulde ei pillata.
Vähest saab palju, kui virinat trotsides
valedest möödume tõdesid trotsides.