Üheskoos uurisid nad sulerüüd. Lähedalt paistis selles loendamatu hulk värve ja nüansse. Kui lind laulis, kerkisid seljasuled nii, et lasuursinine tumenes peaaegu mustaks.
Kahjuks, ütles Schindler, on see saavutamatu.
Ja Pollack nõustus: selles seisnes kunsti nõrkus ja piiratus, paberil või lõuendil püsimise või kinnitumisega tekkis ehtsus ja kestus, mis näis piirnevat surma ja igavikuga. Samal ajal oli ju selles ka kunsti peamine eelis tegeliku ees: kõigutamatus. Samalaadne kunst nagu aara sulerüü ei olnud mõeldav. Võib-olla isegi mitte soovitatav.

Torgny Lindgren "Värvi-Piltide vees".

Huvitav moment. Kolmandat päeva on telefoni aku tühi, laadijat pole ja millegipärast jäi ka käekell seisma. Minu toas ei ole kella, suures toas on antiikne kell mida peab iga päev üles keerama ja noh, seega seisab. Aga õnneks on arvuti ja köögikell. Väljas käies otsin pilguga, näiteks on väga tänuväärseks osutunud ühistranspordi oranzid valideerimismasinad. Küsin tänaval inimestel kella, kui kindlaks määratud kokkusaamine on. Saab hakkama. Ainult äratuskellast on suur puudus.

MIDA SUVEGA PEALE HAKATA?
Minna Kumusse, muidugi. Viiendalt korruselt leiab väga lõbusa näituse, nimelt Marko Mäetamme koomiksilaadse väljapaneku ja ma polnud üldse ainuke kes seal itsitas. Nii mitugi ruumilahendust pakuvad peaaegu sürreaalset kogemust, nii et soovitan minna üksi.