Elgini marmori all mõistetakse Ateena akropoli marmorskulptuure (seal hulgas panteoni friis), mille lord Elgin viis 19.sajandi alguses Inglismaale, kus ta müüs need Briti Muuseumile.
Elgini marmor on seal endiselt, ja seejuures vägagi kesksel kohal, sest panteoni 160 meetrit pikk friis on Lääne kunsti üheks alustaladest. Kuid nagu Lääne-Euroopa suurte kunstimuuseumidega ikka, on nende eksponaadid kogutud tänapäeva mõistes ebaausalt ja ajal, mil kolonialistidel oli üpris vaba voli võileivahinda kohalikule ninamehele makstes pärandit minema tassida.
Nüüd hiljem on see muidugi probleeme tekitanud ja teoseid on tagasi nõutud. Mõni ese on loovutatud ka, kuid Elgini marmoritega on lugu keerulisem.
Kreeka hakkas marmorit tagasi taotlema kohe peale iseseisvuse taastamist. Et midagi ei laabunud, seoti teema 2004 Ateena olümpiamängudega (Parthenon 2004), aga ka see ei mõjunud brittide südametunnistusele ja nüüdsest on liikumise nimi tähtajatult Reunite the Parthenon. Samas veidi guugeldades näeb, et sama eesmärgiga petitsioone on mitmeid.
Briti valitsus kinnitab, et Elginil oli leping tollase võimuga - Ottomanide impeeriumiga ja vahetus toimus seaduspäraselt. Irooniline, et legitiimsus asetatakse Kreeka peamisele vaenlasele, mis ilmselt suhete parandamisele kaasa ei aita. Omaette lugu on ka olnud nende hoiustamisega - küll on mõnel geeniusel tulnud pähe neid ilusaks valgeks nühkida (värvida?), küll puuduvaid osasid juurde voolida. Õnneks jõuti mõlemal juhul võrdlemisi kiiresti jaole ja aktsioonid jäid pooleli.
Ja see ei ole, nagu Kreekal poleks neid kuskile panna (ei lööks ju panteoni külge tagasi), ei, neil on üpris tutikas Akropoli muuseum Ateenas, avatud 2009. Käisin seal ka ise. Puuduvad lülid on üpris teatraalselt ära märgitud ja eks see on ka arusaadav - kreeklastel on viimasel ajal olnud arusaam, et Euroopa teeb neile liiga.
See postitus mõjub võibolla kallutatult, aga tegelikult pole ma kuskile alla kirjutanud ja üldse vist puudub põhjapanev arvamus. UK positsiooni ilmestamiseks lihtsalt ei leidnud head pilti (ega argumenti). Ja pealegi, ma käin hea meelega Louvre'is ja muudes mammutmuusemides. Briti muuseumisse pole veel jõudnud.
Karta on, et kui Kreeka ka peaks oma tahtmise mingi ime läbi saama, ärkavad ka kõik teised, kes leiavad õiguse ühele, teisele, kolmandale eksponaadile.
