Paar üksikut päeva on jäänud, ma arvan, et on aeg järgmise aasta lubadused ära teha. Vaatasin 2014 eesmärgid üle ja no pole paha üldse, päris paljudele sai linnukese juurde märkida. Üleüldse võib lõppeva aastaga rahule jääda, kuna sai oma mugavustsoonist mitu korda välja tuldud ja selle üle olen uhke.

Niisiis, 2015. Omandan kraadi!! Lõpuks!! Oleks aeg. Trenniga jätkan samamoodi (äkki kunagi suudan jooksuga 10km piirile jõuda, või 6km 30min sisse mahutada... See on ikka väga aeglane progress olnud..). Veebruaris saab aasta regulaarset käimist, uuest aastast parandan õhtust toitumist. Lisaks ütleks jooga, aga piirdun kätelseisuga.

Teen ära praktika, käin ära oma armsas Pariisis, saan üle oma kampsuni fetishist (see vist häirib sind, J?) ja käin rohkem looduses. Rohkem olulist hetkel ei meenu.

Pühade aeg, istun üksinda tööl, pole veel kellelegi kasulikki olnud, ehkki 4 tundi juba täis tiksunud. Sattusin siis miski huvitava akadeemilise keskkonna peale, mis peale väga pikka ja väsitavat 'registreerimist-leia sõbrad-märgi huvid' etappi andis ligipääsu väga põhjalikule ülevaatele Niguliste kiriku altarist (millele ma olin algusest peale google'ist alustades sihtinud). Tekkinud elevus tõi hea tunde sisse, vast ikka sattusin õige eriala peale, kuigi selliseid eksistentsiaalseid mõtteid pole juba ammu mõlgutanud, igaks juhuks, on tundunud, et ei tasu nagu hästi.

Häid pühi

Post scripta. Juhtumisi tekkis praegu (seejuures täiesti spontaanselt) idee, et võikski kord nädalas mõne kunstiga seonduva postituse valmistada. Õpiksin kirjutama ja väljendama, sest teatavasti kipuvad mul tegusõnad lause lõppu jääma, mida just heaks tavaks lugeda ei saa. Uusaasta lubaduse kohta päris hulljulge ja aheldav idee ja kevadel ilmselt (olude sunnil) Põltsamaa teemalisem. Saab siis näha, loodan mõistvat suhtumist, aitäh.

-B