Tahtsin natuke kirjutada eluirooniast, selle sõna mitte-vänges tähenduses.
Kui ma olin väike, siis mu vanemad tassisid mind pühapäeviti kaasa näitustele. Pileti poolest oli see vist tasuta päev ka, vähemalt Rotermanni soolalaos, millest on mul ka kõige eredamad mälestused, sest ma ei sallinud seda kohta. See tähendab, Soolaladu keskendub arhitektuurile, eksponeerides lõputuid jooniseid, mis olid lõpmata igavad, sest sirgete joonte vahelt puudus värv.
Pärast seda aega pole ma sealt kordagi omal käel läbi astunud, kuigi huvi iseenesest oleks ikka. Niisiis, iroonia seisneb selles, et praeguses tempos, nii nagu asjad kulgevad õpingutega, tundub, et tulevikus ma saan olema tihedalt seotud arhitektuuriga. Ja kurivaim!! - kui hakkangi ehitiste jooniseid joonlauaga üles märkima..

Väike esteetiline pilt ka siia-

Akvarell Firenze jalgrattast. Pärit blogist, mille otsa ma hetk enne siiatulekut kommistasin:
http://painting-shadows.blogspot.com/

(fantast!)