Ma siiski pean on eilsest sõbrast kirjutama.
Tema nimi on Morris ja ta elab kõrval majas. Tal on hästi väike pea ja hele karv, saba on viisakalt rõngas. Vanust kuus kuud. Tõult mops, loomulikult. Ja ma loodan temaga veel majade vahel kokku põrgata.
Head vana-aasta lõppu!

Tallinn update

Park hotellist pole mitte midagi alles, Telemajal on uus kena sinine klaasfassaad, Elevandi toit on päris vürtsikas ja Stockmanni ciabatta on endiselt parim

Pähkel Lotmanilt:
"Argikäitumine saavutab täieliku mõtestatuse vaid sel määral, kuivõrd üksikut tegudeahelat reaalsusetasandit on võimalik võrrelda sellise toimingutejadaga, millel on ühtne tähendus, mis on lõpetatud ja mis esineb kodeerimistasandil mingit situatsiooni, tegudeahelat ja nende tagajärge üldistavalt kokku võtva märgina, s.o. süžeena." (Argikäitumise poeetika, lk 284)

(Aga ma veel nuputan ta lahti)

Viimase nädala ajaga on (lähi)tulevikuga asjad paika loksunud ja oooh küll see on alles hea tunne. Samas on muidugi huvitav, mina olen ainult sõrme andnud, aga juba on ilmunud välja teised, kes kaasavad oma visioonid ja algne mõte hakkab täiesti oma elu elama.

Pariis, ma igatsen sind!!
Artises jookseb hetkel film "Härra Morgani viimane armastus", mis viib justsinna samasse tagasi, nendele samadele tänavatele, alleedele ja parkidesse. Ja kui härra Morgan oma köögiakna lahti lööb, siis paistab sealt, otse loomulikult, jupp Eiffelit, sest kuidas sa ikka teed filmi Pariisist teistmoodi. Aga minu meelest on see armas klišee, sest lõppude lõpuks, Pariis võib seda endale lubada.

Varsti tulen tagasi. Siia blogisse ja Pariisi ka.

Suvine

Efterklang

Om nom
Nende muusika hakkas mu arvutis pareminigi kõlama, kuigi kõlar sama

Sellise origamilinnu sain täna tööl ühelt vanemalt jaapanlannalt. Midagi ta juurde ei öelnudki, lihtsalt näitas, et kui sabast tõmmata, siis tiivad liiguvad. Päris ilus asi ja korralikul paberil ka. Tegi tuju heaks

Ole kolm päeva arvutist eemal ja murelik facebook saadab sulle kursis olekuks 2 kirja vahepealsetest postitustest ning arvutisse koguneb 18 update´i. Aga hiljem järjele jõudmiseks kulubki pool õhtut! Kas see on ikka õige asi

Mida vähem blogisse kirjutada, seda vähem olulised tunduvad kõik mõtted, mis tegelikult võiks siia jõuda.  Viimane väga suur inspiratsioon oli teel Tartusse rongis, aga mida polnud, polnud arvuti (ja ka internet tegelikult).
Aga tänasest päevast, kuigi seda on olnud ainult natuke, on küll mõned päris head mõtted. Näiteks - värske banaan muudab smuuti tõeliselt sametiseks ja teine - päikesekreemi lõhna on sisse kodeeritud kõik suvised mõtted ja mälestused.
Lisaks soovitan kõigil vaadata filmi "Sabrina" aastast 1954.

Esimene aasta ülikoolis mõjus päris dramaatiliselt raamatukogu letis olev silt, mis teatab, et üle viiekümne teaviku nemad koju ei laenuta.
Nüüd teisel aastal on lähenemine sellele sildile muutunud

Tahtsin natuke kirjutada eluirooniast, selle sõna mitte-vänges tähenduses.
Kui ma olin väike, siis mu vanemad tassisid mind pühapäeviti kaasa näitustele. Pileti poolest oli see vist tasuta päev ka, vähemalt Rotermanni soolalaos, millest on mul ka kõige eredamad mälestused, sest ma ei sallinud seda kohta. See tähendab, Soolaladu keskendub arhitektuurile, eksponeerides lõputuid jooniseid, mis olid lõpmata igavad, sest sirgete joonte vahelt puudus värv.
Pärast seda aega pole ma sealt kordagi omal käel läbi astunud, kuigi huvi iseenesest oleks ikka. Niisiis, iroonia seisneb selles, et praeguses tempos, nii nagu asjad kulgevad õpingutega, tundub, et tulevikus ma saan olema tihedalt seotud arhitektuuriga. Ja kurivaim!! - kui hakkangi ehitiste jooniseid joonlauaga üles märkima..

Väike esteetiline pilt ka siia-

Akvarell Firenze jalgrattast. Pärit blogist, mille otsa ma hetk enne siiatulekut kommistasin:
http://painting-shadows.blogspot.com/

(fantast!)

See ikka leiab mu vahest üles
Folkmill - Tahan, jah vist tahan
Kui vaid saaks kuskilt päris oma Topelt Rosina...