Kohmetu, tubakas käes ja pilk natuke unine. Rõõmusäde pilgus, näha köögis ootamatult uusi inimesi kuid samas vabandada oma päris kehva inglise keele pärast. Näitleja. Tumedad lokid ja kondine keha. Lõuna-Prantsusmaalt. Eestist nii palju, et see asub ju Soome kõrval? Ongi kõik. Prantslased ei käi eriti teatris, nad eelistavad kino. Sellepärast ongi tal oma äri ka, näitlejana ei ela ära.
Pigem üks värskendav suits õhtupäikesega verandal kui üks varajane maasikas köögis. Nüüd on ta tagasi Prantsusmaal, eile jõudis. Etendused Stockholmis olid suhtelised populaarsed.*

*See postitus ei ole armastustõhkav kokkuvõte kõrvaltoa noormehest, vaid liigitub 'ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja huvitavad' ossa.

Kell on 23. Teil on vedanud, teil pole saksa ajaloo tundi esmaspäeva hommikuti. Nüüd on asi jõudnud eksamini, millest läbikukkumisel jätkub üritus juunis või augustis. Siin ma siis olen: materjal pole veel läbi, kuulan harjumuspäraselt Sinu Saadet ja vaatan balli pilte. Päeval käisin Suurupis, et Marisega koos õppida, päike paistis nii soojalt diivanile, et me jäime paariks tunniks magama. Ma ei mäleta millal ma viimati nii palju sõin kui täna ja kõigele lisaks olen saanud kurguvalu mis iga natukese aja tagant väljendub köhas. Ohmind

Õhtupäike, hea eesti muusika, Dagö live ja niii mõnus seltskond.
Maskiball, abiturientide ball (esimest korda legaalselt!) ja pidupidu; see ongi aprill?

Tahate lokaliseeruda? Tahate?
Peale järgmist tankimist võtke siis kassast 3kilekotti ka kaasa.

"Ma saan aru, et õpiku illustraator oli abstraktsionist..?"
"No kreeklane ju."

Ma ei taha et mu prillid oleks seks, et peita tühje silmi,
vaid et hoopis paremini valgust vaadata.